there are no sweeter words than this

No ja kurat, kõige tähtsama asja unustasin ikka ära: ma ostsin täna esimest korda mandariine!

Kõigepealt, ma ei teagi kas olla kurb või vihane või masendunud või midagi muud üldse. Vihane sellepärast, et mu pereasrt ilma igasuguste uuringuteta diagnoosis mul põlves põletiku ning nüüd, pärast kolmenädalast ravikuuri pole mitte mingisugust muudatust märgata. Võib-olla ainult halvema poole, kuna nüüd tunnen, et trenni tegemine on mu põlvele siiski liiast. Ja ma ei kujuta ette, millal ma mõne asjaliku arsti juurde saan, kes mulle õige ravi määrab ja mind terveks teeb. Aaaah, terve nädalavahetuse mõtlesin selle peale ja masetsesin. Trenn on lihtsalt nii suureks osaks mu elust juba muutunud. Ja pealegi, ma ei taha uuesti neid stressikilosid tagasi koguda ega oma lihaseid kaotada, ilus on praegu.

Igatahes, meelelahutust olen ka tegelikult vahepeal saanud. Käisin esimest korda elus bowlingut mängimas ja noh, võib öelda, et olen leidnud oma varjatud ande, esimene vise läks küll täiesti aiataha, aga hiljem üle kolme kurika püsti ei jäänud. Üks mäng õnnestus mul võita isegi - ja seda nelja poisi vastu, särasin seal omaette päris korralikult :)

Alo on juba pikemat aega mind Antitechture proovi kutsunud ja nüüd olen ma seal lõpuks korra käinud ka. Mõtlesin, et kui hull see ikka olla saab, olen ikka ju mitmel hardstyle peol käinud, peaksin olema kogu selle lärmiga harjunud. Aga ma ei arvestanud sellega, et metal väikeses ruumis on hoopis teine tera. Pärast esimest lugu oli mul juba kuulmisega raskusi, aga päris vägev oli siiski. Prooviruumis oli kollane diivan ka, see meeldis eriti! :)

Kool tapab ka vaikselt. Või ei, tegelikult ei tapa, ma lihtsalt ei viiiiiiitsi midagi teha. Ainult mängiks Simsi ja vaataks Red Dwarfi.

I love waking up with a bedhead and pillow wrinkles on my face.

Paita oma kõrva.
Jack Johnson - Better together
Jack Johnson - Banana pancakes
Jack Johnson - Bubble toes

Miks Tartus lund ei ole?

Leidsin Kaalukate foorumist ühe tüdruku loo, kuidas ta anorektikuna söömishäirete kliinikusse läks, vabatahtlikult ka sealjuures. Ta pani kõik üllatava aususega kirja, alates sellest, kui palju ta päevas sööma pidi ja lõpetades sellega, mida ta tundis. Säärane ausus ja probleemi teadvustamine endale on imetlusväärt. Paljud sellega hakkama ei saa, kahjuks.
Mõnes asjas tundsin temas ka ennast ära. Ei, ma ei ole ei anorektik ega buliimik, aga toitumisele pööran tähelepanu küll. Võib-olla isegi liiga palju. Kust üldse läheb piir? Kas juba see, et ma jätan oma sünnipäeval koogi söömata, kuna ma ei tea selle energiasisaldust, on liiga palju? Või ülesöömine, kuna tuju on halb? Või toidu äraviskamine, et mitte seda nõrkushetkel süüa? Või magusatest asjadest kaarega mööda käimine?
Igatahes, ma loen juba päevi, mil uuesti trenni saan. Kaal on langenud tervelt kaks kilo, aga ma olen kindel, et see on lihasmass, mille tagasisaamiseks läheb topelt aega kui selle kadumiseks. Oleks mu põlv veidi lubavam, läheks juba esmaspäeval, aga too teeb veel valu.

Ja muidugi tahaks ka seda, et mulle tehtud lubadused ka täidetud saaks.

Aru ma ei saa, kuidas mul tujud nii kiiresti vahetuvad. Reede hommikul olin täielikus mustas augus, aga sama päeva õhtuks oli kõik vastupidine juba. Mul oli tuju lausa nii hea, et kutsusin Alo välja Tartu peale jalutama. Kõndisime kokku umbes kaks tundi ja nii tore oli, täpselt nagu eelmisel talvel. Ma tegin veidi huumorit ka, kui iga nurga peal koperdada suutsin; mu praegused saapakesed on ikka päris libedad.
Laupäeva hommikul käisin oma elu esimeses bändiproovis ka. Niisama vaatamas muidugi, mitte midagi mängimas (kuigi Alo üritab siiamaani mulle kitarrimängu õpetada, praegu olen nii kaugel, et suudan ACDC - TNT kolm esimest nooti enam-vähem puhtalt mängida). Kui seda mitte arvestada, et prooviruum oli üligetos kohas ja et seal oli üpris külm, siis mulle meeldis. Väga. Ma küll ei saanud aru mingitest üleminekukohtades ja muudest asjadest, millest nad seal jahusid, aga muusika oli hea ja huvitav. Mu meelest võiks see bänd kohe lavale minna ja kaks tundi seal jämmida, mingeid harjutatud laule polekski vaja.
Järgmisena siis võib-olla lähen Antitechture proovi, kui mu kõrvad suudavad nii palju metalit kannatada.
Ja mulle nii meeldivad sellised hommikud, kui me koos kohvi joome ja hommikust sööme ja koos välja lähme. Juba olin unustanud, kui mõnus on pool päeva kallimaga veeta.