Appi. Ma ei oska enam oma mõtteid kuidagi siia kirja panna. Olen vist end kõigi nende esseedega juba tühjaks kirjutanud. Või.. peaksin hakkama hoopis inglise keeles postitama?
Igatahes. Kodus oli sel nädalavahetusel päris hea olla. Suurema osa ajast veetsin perekonnaga, mis on kuidagi nii suureks kasvanud. Aga hea ongi just! Minu meelest muudab eraldielamine selle koos veedetud lühikese aja ka palju väärtuslikumaks. Näiteks, varem ei rääkinud ma oma vennaga üldse niisama sellest, mida vahepeal teinud oleme, aga nüüd küll. Ma olen praegu ta eluga vist rohkem kursis, kui me veel koos ühe katuse all elasime. Ja mitte kellelgi pole minuga nii ühtemoodi huumorisoont kui tal.
Eha-Ly ka säras kodus terve nädalavahetuse oma kahe pojaga. Neljapäeva õhtul, kui ma kilkasin kohe ja tahtsin väikest lapsukest näha, siis oli ta veel eriti uhke. Emadus sobib talle ikka tõeliselt. Peab ikka alles naine olema, et päevast päeva kaht last kantseldada ja mitte hulluks minna. Mina ilmselt seda praegu ei suudaks. Aga kunagi võib-olla ehk.
Reedel käisin perearstil ka jälle. Stern on vist mingi jumal, kuna ta suutis vaid kerge katsumise peale (ilma mingisuguste analüüsideta) välja selgitada, et mu põlves on põletik. Nojah, nõustusin temaga, kuna argumendid olid tal paigas. Mul teda aga veenda ei õnnestunud, et aeroobika pole õieti mingi trenn ning ta siiski keelas mul põlvele suurema koormuse andmise ära. Kolmeks nädalaks. Esimesed paar päeva ilma trennita olid veel talutavad, aga täna.. APPI. Ma ei oska kuidagi olla enam. Esiteks, vaba aega on päris palju. Teiseks, paranoia, et ma võtan juurde, kui ma natukenegi rohkem söön, läheb aina hullemaks. Iga paari tunni tagant lähen kaalun ennast ja ükskõik, kas see number on suurem või väiksem eelmisest näidust, olen kindel, et olen juurde võtnud. Oma lihasmassi pärast muretsen ka. Mul läks üle aasta aega, et jõuda sellele tasemele, kus olen praegu, ja ma tahaks tõesti sellest vaid edasi areneda. Aga ma üritan rahulik olla. Paari nädalaga ei tohiks mingit hullu tagasilangust olla. Ja peamine on üldse see, et mu põlv saaks lõplikult terveks. Mul pole vaja mingeid kroonilisi haigusi või operatsioone, ei aitäh!
Kuna ma nüüd spordihoones käia ei tohi, siis olen avastanud oma vana harjumuse - jalutamas käimise. Päris tükk aega polnud mul selleks lihtsalt aega enam, aga täna käisin jälle üle tüki aja. Pikapeale harjusin külmaga ka ära ja siis oli juba täitsa mõnus. Tulid vanad ajad meelde, kui läksime kella kolmest öösel jõe äärde lumememme ehitama või kui lugesime külmaga Raekoja platsil kuuse küljes laste jõulusoove. Ainus, mis puudu oli, oli soe kakao või hõõgvein. Aga seda annab parandada.