there are no sweeter words than this

Aru ma ei saa, kuidas mul tujud nii kiiresti vahetuvad. Reede hommikul olin täielikus mustas augus, aga sama päeva õhtuks oli kõik vastupidine juba. Mul oli tuju lausa nii hea, et kutsusin Alo välja Tartu peale jalutama. Kõndisime kokku umbes kaks tundi ja nii tore oli, täpselt nagu eelmisel talvel. Ma tegin veidi huumorit ka, kui iga nurga peal koperdada suutsin; mu praegused saapakesed on ikka päris libedad.
Laupäeva hommikul käisin oma elu esimeses bändiproovis ka. Niisama vaatamas muidugi, mitte midagi mängimas (kuigi Alo üritab siiamaani mulle kitarrimängu õpetada, praegu olen nii kaugel, et suudan ACDC - TNT kolm esimest nooti enam-vähem puhtalt mängida). Kui seda mitte arvestada, et prooviruum oli üligetos kohas ja et seal oli üpris külm, siis mulle meeldis. Väga. Ma küll ei saanud aru mingitest üleminekukohtades ja muudest asjadest, millest nad seal jahusid, aga muusika oli hea ja huvitav. Mu meelest võiks see bänd kohe lavale minna ja kaks tundi seal jämmida, mingeid harjutatud laule polekski vaja.
Järgmisena siis võib-olla lähen Antitechture proovi, kui mu kõrvad suudavad nii palju metalit kannatada.
Ja mulle nii meeldivad sellised hommikud, kui me koos kohvi joome ja hommikust sööme ja koos välja lähme. Juba olin unustanud, kui mõnus on pool päeva kallimaga veeta.

Jälle on katki olla. Kõik lihtsalt seisab paigal ja ma tunnen, et see on minu süü. Ma isegi ei tea enam, mida ma päris täpselt tahan. Rohkem tema elu osa olla, ehk. Oma hambaharja ja tassi ehk tahaks ka. Terveid päevi koos veeta. Lilli saada. Jne. Aga selle asemel saan hoopis midagi muud.. ja ma ei teagi, kas nutta või vihane olla.
Hommikul ärkasingi paha tujuga. Tulin ruttu koju, et veidigi maha rahuneda ja ringiuitavad mõtted kokku koguda, aga ei midagi. Siiamaani on tunne, et tahaksin end teki sisse kerida ja ülejäänud maailmast end ära lõigata. Aga kui nüüd järele mõelda, siis ma ju saangi seda teha.
Ciao!

Appi. Ma ei oska enam oma mõtteid kuidagi siia kirja panna. Olen vist end kõigi nende esseedega juba tühjaks kirjutanud. Või.. peaksin hakkama hoopis inglise keeles postitama?

Igatahes. Kodus oli sel nädalavahetusel päris hea olla. Suurema osa ajast veetsin perekonnaga, mis on kuidagi nii suureks kasvanud. Aga hea ongi just! Minu meelest muudab eraldielamine selle koos veedetud lühikese aja ka palju väärtuslikumaks. Näiteks, varem ei rääkinud ma oma vennaga üldse niisama sellest, mida vahepeal teinud oleme, aga nüüd küll. Ma olen praegu ta eluga vist rohkem kursis, kui me veel koos ühe katuse all elasime. Ja mitte kellelgi pole minuga nii ühtemoodi huumorisoont kui tal.

Eha-Ly ka säras kodus terve nädalavahetuse oma kahe pojaga. Neljapäeva õhtul, kui ma kilkasin kohe ja tahtsin väikest lapsukest näha, siis oli ta veel eriti uhke. Emadus sobib talle ikka tõeliselt. Peab ikka alles naine olema, et päevast päeva kaht last kantseldada ja mitte hulluks minna. Mina ilmselt seda praegu ei suudaks. Aga kunagi võib-olla ehk.

Reedel käisin perearstil ka jälle. Stern on vist mingi jumal, kuna ta suutis vaid kerge katsumise peale (ilma mingisuguste analüüsideta) välja selgitada, et mu põlves on põletik. Nojah, nõustusin temaga, kuna argumendid olid tal paigas. Mul teda aga veenda ei õnnestunud, et aeroobika pole õieti mingi trenn ning ta siiski keelas mul põlvele suurema koormuse andmise ära. Kolmeks nädalaks. Esimesed paar päeva ilma trennita olid veel talutavad, aga täna.. APPI. Ma ei oska kuidagi olla enam. Esiteks, vaba aega on päris palju. Teiseks, paranoia, et ma võtan juurde, kui ma natukenegi rohkem söön, läheb aina hullemaks. Iga paari tunni tagant lähen kaalun ennast ja ükskõik, kas see number on suurem või väiksem eelmisest näidust, olen kindel, et olen juurde võtnud. Oma lihasmassi pärast muretsen ka. Mul läks üle aasta aega, et jõuda sellele tasemele, kus olen praegu, ja ma tahaks tõesti sellest vaid edasi areneda. Aga ma üritan rahulik olla. Paari nädalaga ei tohiks mingit hullu tagasilangust olla. Ja peamine on üldse see, et mu põlv saaks lõplikult terveks. Mul pole vaja mingeid kroonilisi haigusi või operatsioone, ei aitäh!

Kuna ma nüüd spordihoones käia ei tohi, siis olen avastanud oma vana harjumuse - jalutamas käimise. Päris tükk aega polnud mul selleks lihtsalt aega enam, aga täna käisin jälle üle tüki aja. Pikapeale harjusin külmaga ka ära ja siis oli juba täitsa mõnus. Tulid vanad ajad meelde, kui läksime kella kolmest öösel jõe äärde lumememme ehitama või kui lugesime külmaga Raekoja platsil kuuse küljes laste jõulusoove. Ainus, mis puudu oli, oli soe kakao või hõõgvein. Aga seda annab parandada.

Googeldasin täna 'how to write a graduation speech' ja kui olin jõudnud vaid 'how to'-ni, siis google kõige populaarsem soovitus oli 'how to kiss'. Kas siis tõesti on kellelgi vaja Internetist juhiseid otsida, kuidas kellegagi suudelda? Appi.

Ma ei tohi kolm nädalat trenni teha. Põrgu.

Word of the day:
omnipotent - having very great or unlimited power

Rutiin on tekkinud ja elu on igavaks läinud. Tahaks midagi uut proovida, mis pakuks vaheldust koolile ja trennile ja sellele piskule kodutöödest vabal ajal eksisteerivale eraelule. Peaks võib-olla maalima hakkama või midagi. Ettepanekud ja ideed on ka muidugi oodatud.